- Funktsioonid võimaldavad teil koodiplokke kapseldada, et vältida koostamist ja parandada skriptide loetavust.
- Globaalse keskkonnaga konfliktide vältimiseks on oluline hallata muutujate ulatust märksõna „local” abil.
- Bashis tagastatavad väärtused on piiratud väljumisolekuga (0–255), mis nõuab keerukate andmete tagastamiseks kaja või muutujate kasutamist.
- Modulaarsuse loomine käsuga source hõlbustab funktsioonide taaskasutamist mitmes süsteemifailis.
Kui hakkad Bash-skripte kirjutama, on normaalne, et alguses tundub kõik lihtne, kuid saabub punkt, kus koodist saab tõeline segadus. Kui oled märganud, et kopeerid ja kleebid ikka ja jälle samu käskude lõike, on aeg liikuda funktsioonide juurde. Põhimõtteliselt on funktsioon nagu väike skript teise skripti sees , mis võimaldab sul anda juhiste komplektile nime, et saaksid neid igal ajal kutsuda.
Asi pole ainult tippimise aja kokkuhoius, vaid professionaalse praktika omaksvõtmises. Koodikorduste vältimisega vähendate drastiliselt vigade tegemise võimalust ja ennekõike muudate hoolduse palju lihtsamaks. Kui teil on vaja muuta ärireeglit või parandada viga, peate seda tegema ainult ühes kohas, selle asemel, et otsida kogu failist, kus olete seda veel korranud.
Kuidas funktsioone Bashis deklareerida
Funktsiooni käivitamiseks pakub Bash mitu võimalust, seega saate kasutada endale sobivaimat. Kõige levinum ja eelistatum viis on kirjutada funktsiooni nimi ja seejärel sulud. Näiteks: mi_funcion() { comandos; }Samuti on olemas selgem süntaks, mis kasutab reserveeritud sõna funktsioon enne nime, kuigi tänapäevastes kirjades on seda harvem leida.
Kui sul on kiire ja tahad kõik ühele reale kirja panna, siis saad seda teha, aga ole ettevaatlik tühikutega! Tühiku jätmine on ülioluline. tühik pärast avamisvõtit ja enne lõpplauset, lisaks sisemiste käskude eraldamisele semikoolonitega. Näiteks: nombre() { echo "Hola"; echo "Mundo"; }Kui te need üksikasjad unustate, kaebab Bash ja skript ei käivitu.
Oluline punkt, mida ei saa tähelepanuta jätta, on see, et funktsiooni deklareerimine ei tähenda selle automaatset käivitumist. Selleks, et looksulgudes olev kood ellu ärkaks, peate funktsiooni skripti kehas nimepidi kutsuma . Samuti pidage alati meeles, et enne funktsiooni kasutamist tuleb see defineerida ; kui kutsute seda enne deklareerimist, ei tea kest, millest te räägite, ja annab vea.
Muutujate mäng: globaalne ja lokaalne ulatus
Siin ajavad paljud inimesed segadusse. Bashis on vaikimisi iga loodud muutuja globaalne . See tähendab, et kui defineerite funktsiooni sees muutuja, jääb see eksisteerima ja säilitab oma väärtuse ka väljaspool seda funktsiooni, mõjutades potentsiaalselt programmi teisi osi. See võib olla kasulik, kuid suurte skriptide puhul on see sageli katastroofi retsept.
Nende üllatuste vältimiseks on olemas märksõna `local` . Muutuja funktsiooni sees `local`-ina deklareerides tagate, et see on nähtav ja muudetav ainult selles koodiplokis. Kui teil on sama nimega globaalne muutuja ja lokaalne muutuja, on funktsiooni sees lokaalne muutuja ülimuslik , kuid kui funktsioon lõpeb, taastab globaalne muutuja oma algse, muutmata väärtuse.
Argumentide edastamine funktsioonidele
Funktsioonid ei pea olema staatilised; nad saavad iga kutsumise korral vastu võtta andmeid erineva teabe töötlemiseks. Argumentide edastamiseks kirjutage need lihtsalt funktsiooni nime järele, eraldades need tühikutega. Funktsiooni sees pääsete neile ligi järgmiselt: positsioonimuutujad kui $1, $2Jne
Oluline on eristada, et need muutujad on sõltumatud põhiskripti poolt vastuvõetud argumentidest. Kusjuures $0 viitab alati skripti nimi, muutujad alates $1 üles $9 Funktsiooni sees viitavad need konkreetselt sellele funktsioonile edastatud parameetritele. Lisaks on meil kasulikke tööriistu, näiteks $# et teada saada, mitu argumenti on laekunud või $@ parameetrite täieliku loendi vaatamiseks.
Väärtuste tagastamise dilemma
Erinevalt keeltest nagu Python või Java ei tagasta Bashi funktsioonid väärtusi traditsioonilises mõttes. Mida lause tagastab return on väljumisstaatuse, täisarv vahemikus 0 kuni 255. Kokkuleppeliselt näitab 0, et kõik on läinud sujuvalt (edukalt) ja iga muu arv tähistab veakoodi.
Kui teil on vaja arvutuse tulemust või teksti kätte saada, on teil kaks peamist võimalust. Esimene on tulemuse salvestamiseks globaalse muutuja kasutamine, kuigi see pole kõige puhtam lähenemisviis. Elegantsem variant on kasutada standardväljund kasutades käsku echo o printf ja jäädvusta see tulemus väljastpoolt käsuasenduse abil: resultado=$(mi_funcion)Sel viisil salvestatakse funktsiooni poolt prinditud väärtus otse muutujasse.
Täiustatud taaskasutamine ja rekursioon
Üks Bashi pärle on võime korraldada funktsioone eraldi failidesse. Kui teil on tööriistakomplekt, mida kasutate paljudes skriptides, saate need faili salvestada (näiteks utils.shja laadige need käsuga mis tahes teise skripti allikas (või punkt) .See teisendab teie funktsioonid praeguses protsessis saadaolevateks käskudeks, optimeerides arendusaega.
Seiklushimulisematele on olemas rekursiivsed funktsioonid , mis kutsuvad iseennast. Need sobivad ideaalselt selliste probleemide lahendamiseks, mida saab jagada identseteks alamülesanneteks, näiteks faktoriaali arvutamiseks. Oluline on alati defineerida baasjuhtum ; vastasel juhul kutsub funktsioon ennast lõpmatult, kuni süsteemil ressursid otsa saavad ja skript jookseb kokku.
Funktsioonide kasutamise valdamine võimaldab teil muuta lineaarsed ja tüütud skriptid modulaarseteks tööriistadeks, mida on lihtne lugeda ja hallata. Alates muutujate ulatuse korrektsest deklareerimisest ja intelligentsest haldamisest kuni rekursiooni kasutamise ja väliste teekide importimiseni lähtekoodi kaudu muudavad need võimalused Bash-kesta äärmiselt võimsaks automatiseerimiskeskkonnaks igale süsteemiadministraatorile või arendajale.